VÕHMA SOOSAAR

Võhma soosaar asub Pruuna Taga-Kõrves, Soodla ja Valgejõe vahelisel alal. Sinna pääses üksnes mööda palk- või pakkteid. Juba iidsetel aegadel kasutati saart oma eraldatuse tõttu pelgupaigana. Seal asus kolm talu: Võhma, Suurekõrve ja Maasikmäe. Suurekõrvelt läks vanaaegna sõjasild Aukõrvele, mida veel tarvitasid sõjaväed 1918/19. aastal.


VÕHMA(77,21 ha)

Võhma talu esimeseks teadaolevaks rentnikuks ja päriseksostjaks oli FRIEDRICH BILS. Talu ostis ta Pruuna mõisalt koos jahipidamise õigusega. Tema pojal ALEKSANDRIL (1866-1936) oli oma naise, Rebaselt pärit LOVIISAGA (1869-1947) kaheksa last. Kõik käisid koolis Nahes ja sinna sai üksnes mööda palkteed, mis viis Võhma saarelt Härgemäe juurde. Seejuures võeti tihti väiksemad sülle, et nende jalad märjaks ei saaks.
Küllaldki suures talus, nn. kolmehobusekohas, peeti 10-15 lehma, kasvatati peekonsigu. Raha teeniti lisaks metsaveoga. Seitsmest üleskasvanud lapsest oli kahel kõrgem, viiel kesk- või põllumajanduslik haridus. Neist FRIEDRICH (s. 1895) oli auastmeltkapten, langes Eesti vabaduse eest Vabadussõjas 19. veebruaril 1919. aastal. Vabadussõja lahingud, muide, jõudsid ka nii kaugele soosaarele. Lahing toimus valgete ja punaste vahel. Viimased tahtsid siit otse Aegviidu poole minna, et seal soomusrongide tee läbi lõigata. Lahing löödi 1918. aasta lõpul otse Võhma talu õue peal. Oli surnuid ja haavatuid.
Kui teised lapsed olid juba kodunt välja lennanud, siis ema Loviise koos tütarde AGATE-REEDA (1902-1983) ja LEIDAGA (1910-1988) aeti oma kodunt välja. Nimelt jäid nad ette Vene sõjaväe polügoonile, mis sealkandis loodi juba 1946. aastal.
Võhma talu hoonetel oli kurb saatus. Kui 1941. aasta märtsis oli elumaja õnnetuse tõttu maha põlenud, siis sama aasta suvel SELMA (1906-1987) mehe August Põdra poolt ehitatud väike uus elumaja ja muud hooned leiti olevat sobivad pommitamise sihtmärkideks. Nii tehtigi ja ühe täpsema tabamuse tulemusena need süttisid.
Põlistalust oli jäänud ainult tuhk...


MAASIKMÄE (41,68 ha)

Eestiaegsed omanikud olid KARL ja JUULI LUUK. Neil olid lapsed ENDEL, FELIKS ja ELLEN. Endel lahkus kodunt varem, Lahinguväljale (Vikipalu). Feliks läks kuueteistkümneaastase poisikesena sõtta (Saksa lennuväe abiteenistusse) ja sinna ta jäigi. Isa suri 1945. aastal. 1946. aastal polügooni loomisel aeti ema Juuli koos Elleniga kodunt välja. Nad tulid Jäneda jaama lähedale Kalju kohale.


SUUREKÕRVE (62,57 ha)

Talu ostis 1888. aastal päriseks ALEKSANDER FALK, kes, olles teinudkaastööd eestikeelsetele lehtedele, oli 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste ajal mustas nimekirjas. Oma naise LIINAGA oli tal kolm poega ja tütar MEETA. Meeta oli ka lühikest aega ka Nahes asendus-käsitööõpetaja. Suri suhteliselt noorelt.
Poeg EDUARD lõpetas Liiguste ministeeriumikooli, kosis lähima naabri, Augjärve ääres asunud Aukõrve peretütre ELFRIIDE ja hakkas talu pidama. Sõja lõpul sattus perenaine konflikti metsavendadega, kes ta maha lasid. Siis läks Eduard Suurekõrvest ära, algul metsavahiks Sikale, siis kolis Tapale. Enne polügooni loomist jõudis ta Suurekõrve hooned lahti võtta ja ära vedada. Ehitas neist endale Tapale elamise. Majja jäi elama vend PAUL (sünd. 1904), kes oli kodunt lahkunud juba 1927. aastal. Ta rajas Rakveresse põllutööriistade rendiettevõtte. Oli tehnikabüroo omanik ja autokoolis õpetajaks. Liigse aktiivsuse eest küüditati Venemaale kaheksateistkümneks aastaks. Aga eestlane elab edasi!


KOONUKÕRVE (73,70 ha)
TAGAVÄLJA

Koonukõrve oli Pruuna mõisa Tõõrekõrve karjamõisa suur rendikoht, mis asus üle Soodla jõe, Jussi järvedest ainult paari kilomeetri kaugusel. Koha asutajaks ja rentnikuks olnud juba Põhjasõja ajast inimesed, kes siia olevat varjule põgenenud. Kauguse tõttu põhimõisast Põrikist ja hiljem Pruunast olevat nad ka teoorjusest vabastatud. Sellest tulnud ka nende perekonnanimi FREIMANN (vabamees). Vanim teadaolev, ka koostaja esivanem KOONUKÕRVE LAUR, oli sündinud 1791. ja surnud 1862. aastal. Järgmiseks kohapidajaks olid tema poeg JÜRI (u. 1815-1890) ja pojapoeg HANS 1876. aastani. Siis kolisid Freimannid Lepsillale.
Uueks Koonukõrve rentnikuks tuli aga JÜRI KUUSKMANN, kes ka koha 1883. aastal päriseks ostis. Tal oli oma naise LEENAGA kaks poega ja kuus tütart ja nende juures elas ka Jüri poolvend ALEKSANDER.
Koonukõrbe jäi aga elama tütar IDA, kellele tuli kosilaseks EDUARD SAMUEL. Viimane, elades venelaste tulekul metsavennana (ka Põlendsaares), haigestus ja suri Kõrves. Talu endises sauna kohas , kus olid ka eraldi hooned, elas teine tütar LIINE oma mehe, põhitalu peremehe Eduardi venna KARLAGA.
Ida, õde Liine ja Karla läksid polügooni eest Aegviidu lähedale Uuejärvele.


VAHTRIKU (23,15 ha)

Vahtriku oli iidne metsavahikoht. Siin oli 1887. aasta 13. märtsil metsavahi pojana sündinud elektrijaamade ja vee jõul töötavate elektrijaamade ehitaja, Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse teedemeister, hilisem maareformi läbiviija FERDINAND PETERSON (surnud 18. veebruaril 1979 Chapel Hillis USA-s). Pruuna-Tagakõrve ja ühtlasi Pruuna- Kõrveks oletava ala viimane talu asus Järva-Harju piiri lähedal Soodla jõe ääres.
Nii oli ka talu lisasissetulekuallikaks kala- ja vähipüük, eriti viimane. Püütud vähid viidi spetsiaalsete kastidega Aegviidu jaama, sealt edasi Tallinna turule.
Talu katastrijärgne omanik JOHANNES SEPP (1889-1934) oli selle saanud päranduseks oma isalt JUHAN SEPALT (1849-1922), kes oli sepp. Sellest ka elanike perekonnanimi. Naine LUISEGA (1899-1983)oli tal neli last: LINDA (1919-1993), ERICH (1921-1998), HEINEN (1922-1966) ja EDGAR (1929-1996). Kui Johannes suri, abiellus ema Luise samast külast Äplikusaarelt pärit RONALD KÄÄNIKUGA (1898-1975). Sellest abielust sündis 1936. aastal tütar ULVE.
Vahtriku lapsed käisid kooli Aegviitu, kuhu oli kuusteist kilomeetrit. Kui 1946. aastal sinna polügoon tehti, aeti Vahtriku elanikud minema.