Nahe on kõrgendik Pruuna-Eeskõrve ja Taga-Kõrve vahel ehk nn. Kesk-Kõrve. Nahe mäel asus kunagi kaks talu ja Kõrve haridustempel, Nahe vallakool (1884-1950), koos Hiiopi ja Väljaotsa taludega kutsuti kogu asumit Nahe külaks.
Nahe nimi on tulnud kohe esimese rentniku NAHESSONI nime järgi.
NAHE-ALTTOA, VANAPÕLLU
(51,85 ha)
On teada, et 1841. aastal vahetasid Nahe talu rentnik ja Vahtramäe (Vahtriku) peremees kohad. Nahe nimi jäi talule (Nahe-Alttoa), Nahe aga sai oma esimese, samas kasvanud kooliõpetaja PRIIDU VAHTRIKU (1839-1907) ja ilmselt tänu temale ka uue, tolle aja kohta avara koolimaja 1884. aastal.
Priidu Vahtriku isa oli Ambla õpetaja (1814-1829) August Fredinand Glanströmi juures leeris käies liiva peale kirjutades kirjutamise ära õppinud. Tänu sellele heale juhusele õpetas ta kõik oma neli poega kirjutama (tal oli ka neli tütart, kuid neid ei õpetanud).
Priidu Vahtrik, kes andis kõrve lastele haridust aastatel 1862-1871, oli Nahe-Alttoa kohapidaja pärast isa surma 1860-1871. Kui ta 1871. aastal Pruuna-Wedruka koolijuhatajaks ja valla- ning kohtukirjutajaks läks, tuli tema asemele ja ühtlasi Nahe-Alttoa kohapidajaks uus, juba kooliõpetaja ettevalmistusega THOMAS STEIN.
Kui Stein 1880. aastal ära läks, ostis koha päriseks HINDREK BLUMFELDT, Nahe teise talu (Nahe-Jaani) peremees. Siis ehitati talumaadele ka uus koolimaja(1883-1884) ja koolitalu tarbeks mõõdeti välja eraldi maa (A-91; 9,08 ha).
Hindreku poeg JAAN oli maade omanik kuni 1934. aastani, kui Nahe-Alttoa koha ostis ära Aukõrvelt pärit JOOSEP ABRAMI poeg AUGERVALD, eestistatult AUGJÄRV (1877-1947). Uueks talu nimeks võeti Vanapõllu, rahva seas jäi püsima aga ikka Alttoa. Oma naise LIISAGA (1888-1958) oli tal kaks last: ARVI (1927-1957) ja HILJA (s. 1924). Polügooni loomisel tulid ema ja poeg Nelijärvele, kus nüüd, küll juba uues majas, elab tütar Hilja.
NAHE-JAANI (MÄE; 37,95 ha)
Siin peremeheks olnud JAAN BLUMFELDTI nime järgi hüüti osa endisest Nahe Mäe talust hiljem Nahe-Jaaniks.
Vanasti olevat Nahe suur talu olnud. Jaani isa jaganud koha kahe poja vahel pooleks - Jaan sai Mäe (37,95 ha) ja Joosep Männiku talu (37,84 ha).
Jaanil oli oma naise LEENAGA kolm tütart: JUULI, HILDA ja AMANDA. Leena oli väga kuri ja valvas olnud, jäid kaks vanemat tütart vanatüdrukuks. Juuli oli siiski veel vanas eas mehele saanud.
Noorim tütar Amanda sai küll mehele, kuid jäi peagi leseks. Tema mees PEETER ÜMERA oli politseinik Tapal ja lasti venelaste tulekul maha. Siis tuli Amanda koos väikese poja ENNUGA jälle Nahesse õdede juurde elama.
Vabadel naistel hakkas külas käima vaba mees Koolme külastKahjusaare talust, kelle naise olevat aastate eest eesti sõjaväelased maha lasknud. KUNINGAS oli mehe nimi. Muidugi meeldis Kuningale õdedest noorim ja ilusaim, Amanda. Kuid ka HILDA arvas enese liidri olevat. Et aga kosilasel oli oma arvamus asjast ja ta seda ka tunnistas, ei seedinud Hilda olukorda. Ta lasi mehe maha (ei saa mine, ei saa ka tema), lavastas enesetapu ja teatas telefonitsi Amandale juhtunust. Et asi oli ebaprofessionaalselt tehtud, tabasid naabrid tõe peagi. Oli aga keeruline sõjajärgne aeg, asi summutati. Veel kirstu juures olla õekesed jagelenud.
Amanda Ümera tuli Lehtsesse elama, ostes omale maja. Kuhu teised õekesed läkdid, ei ole teada.
HIIOPI-MÄNNIKU (37,84 ha)
Männiku (Hiiopi) tekkis, kui Nahe talu peremees Jaan Blumfeldt jagas talu kahe poja vahel. Männiku saanud Joosep müüs oma talu maha selleaegsele babtistide peamehele HIOBILE (1860-1943).
Hiobil oli palju lapsi: kaks tütart ja neli poega. Neist Gustav ja Eedi olid kõvad salakütid.
Kohapidajaks jäi poeg JOHANNES. Pärast teda oli viimane peremees Johannese poeg ANTON (1907-1973). Oma naise HELLAGA (1912-1991) sündisid neil Kõrves lapsed: JOHANN (1934), REIN (1940) ja HELLE (1948-1990). Rein armastas kiirusi, oli tubli motosportlane. Sõitis nii ringrada, hipodroomi kui ka krossi.
Polügooni eest kolisid vanemad jupp-jupilt Koolme poole. Algul Lambamäele, siis kasemetsale ja lõpuks 1957. aastal saadi elamine Jäneda jaama taha Lillemäele.
VÄLJAOTSA (27,04 ha)
Väljaotsa oli Männikult edasi, Pruuna-Kõrve viimane talu Koolme poole minnes. Edasi tulid juba Lehtse mõisa ja Koolme küla alla loetavad üksikud metsatalud.
Viimaseks pererahvaks olid Väljaotsal ADELE FREIMANN (s. 1894) ja JOHANNES MOON. Juhan oli Taga-Kõrve külasepp. Tegi head tööd ja talus elati hästi. Et neil lapsi ei olnud, võeti kasutütreks HELMI LUTS (s. 1925). Helmil olid lapsed MART (s. 1944, elab Moskvas) ja tütar LAINE (s. 1946).
1950. aastate algul pani Mart mänguhoos elumaja põlema. Nii kolitigi juba enne polügooni loomist Aegviitu.
PÕLENDSAARE (24,35 ha)
Oli omaette kohake Mahe koolimaja ja Linajärve taguses soos. Nimi Põlendsaare tuli ilmselt sellest, et kuivadel suvedel liivasossi peal olnud põllud ja heinamaad kõrbesid, andsid vähe saaki. Sellepärast pidigi peremeesJULIUS PALK (1900-1972) otsima kõrvalteenistust. Olles püha mees, babtistide palvekogunemistel (põhiliselt Vahemetsas) käijatest aktiivsemaid ristis ta ka külas sündinud lapsed ja saatis lahkunuid manalateele. Peale selle oli ta ka veel tubli käsitööline ja ehitusmeister. Oma naise JOHANNAGA (1900-1989) olnud lastele ÕIELE (s. 1927), AINOLE (s. 1931) ja LINDALE (s. 1936) tegi ta jalga kingad ja saapad, samal ajal kui enamik lapsi külas pidi pasteldega käima. Hea ehitusmehena valmis tal 1936. aastal elumaja, üks Kõrve kõige uuemaid.
Oma kodust väljaaetuna läks ema Johanna Pillapalusse, sealt Lehtsesse tütar Aino juurde ning lõpuks Jäneda lähedale Arnika kohale.
Isa aga leidis kolhoosi ajal turbatööstuses tööl käies uue elukaaslase sel ajal Karjamatsil elanud lesestunud sõjapõgeniku ALMA MÜÜRSEPA näol. Ehitas Võrgi meierei piimakeldri vundamendile ilusa majakese, kus viimane elab tänaseni.
Peretütar Aino mäletab, kuis kooliplikana Võhmas karjas käies jäi ta kuulirahe alla (seal oli juba polügoon) ja väga tihedat metsavendade liikumist nende kodu ümber. Neil lausa elanud metsavend EDUARD SAMUEL, lähedal asuva Koonukõrve talu peremees.
Thursday, January 15, 2009
LEPPSILLA KÜLA
Lepsilla külaoli nahest üks kilomeeter edasi, omaette liivaseljandik. Seal oli viis talu, kõik ühehobusekohad, igal paar hektarit põldu, peeti kaks-kolm lehma. Aga koht oli ilus. Punamäe ääres oli väike maaliline õõtsuvate kallastega Linajärv, edasi Koonukõrve poole Pikanõmme mägi ja samas Härgemägi. Inimeste välimaailmas ja kaupluses käimise kohaks oli juba Aegviidu, kuhu ka kõik surnud maeti.
KIISA (LAANE; 27,35 ha)
Talu päriseksostja oli JAKOB FREIMANN, peremeheks aga alates 1895. aastast tema poeg HANS (1857-1945). Oma naise LEENAGA (1874-1947) oli neil tütar MARTA (1897-1971). Marta kosis JUHAN TELL (surnud 1944. aastal) ja nad kolisid Kuiele, peigmehe sünnikohta.
Kuigi talu anti rendile rätsepmeister TALBAKULE, elasid peremees ja perenaine ka seal edasi. Siis kui Talbakud olid 1930. aastal läinud ära aegviidu lähedale Kriki kohale, tuli noorpaar tagasi ja nad hakkasid talu pidama. Enda elatamiseks käidi suuremates taludes tööl. Martal ja Juhanil olid lapsed HARDA (1921-1998), VALDEKO (1923-1999) ja ELLEN (1927-1984). Harda lõpetas Tartu Riikliku ülikooli, Valdeko lõpetas Mäetehnikumi. Ema elas üksi kuni polügooni loomiseni, siis läks poja juurde Kiviõlisse.
INNU (HIIE; 30,52 ha)
Peremees ANTS ANIIS oli kõva tisler, tegi head tööd. Naine LIINEGA olid neil lapsed THEODOR ja LAINE. Theodor oli Saksa sõjaväes, kargas ära ja põgenes Soome kaudu Rootsi. Õppis laevamehaanikuks ja sõitis mitme laevaga paljudel meredel. Elab Rootsis. Laine aga sai õnnetult surma, kui ta enda poeg kogemata mänguhoos ematulistas. Innul sulaseks olnud OTTO jäi pärast peremehe surma Liinega elama. Kui viimane ära suri, jäi küla kellassepp üksi elama. Kuni talle seltsiliseks sokutati Narvast sõjapõgenikuna Leppsillale tulnud RAJA. Raja oli Otist 25 aastat noorem ja neil sündis veel kaks poega. Polügoonilt lahkuti Jäneda lähedale Kitsekülla. Raja läinud Venemaale tagasi.
ABRAMI (KÄNNULA)
Abrami oli esialgu Aru (Jüri) talu saunakoht. Talu nimi tuli Abraminimelisest saunikust. Tema pojal GUSTAV KUKEBALIL (1869-1940)oli oma esimese naise LEENAGA tütar LIINE ja poeg, samuti nimega GUSTAV.
Poeg Gustav, kellel naiseks oli GEETE, mobiliseeriti Nõukogude sõjaväkke ja ta hukkus suurpõgenemisel Tallinnast 1941. aasta septembris.
Isa Gustav abiellus teist korda ja naise nimeks oli jällegi LEENA (1876-1965). Sellest abielust sündis 1912. aastal tütar ELFRIIDE . Viimane tuli Leppsillalt ära juba 1934. aastal Patikale Remmelga tallu. Ema Leena aga läks elama Pillapalusse. Kui vana Gustav 1940. aastal suri, jäi maja tühjaks. Sinna kolis Karusaarelt pärit Aleksander Prümmel oma perega. Uusmaasaajatena said nad aga pärast sõda koha Nahesaarele. Siis läks vana õlgkatusega maja Nahe koolile kütteks.
ARU (JÜRI; 26,55 ha)
Esimene teadaolev rentnik oli JÜRI. Sellest ka talu hüüdnimi.Jüri poeg GUSTAV VÖÖLMANN (eestistatult VAHTRA) oli peen ja nutikas mees. Kauples hobustega ja teenis hobuseid kasvatades ka lisa metsaveoga. Naine ANNAGA olid neil lapsed PAULINE (1900-1989) ja JOHANNES-ALBERT (1903-1960). Gustav ise suri Kõrves 1984. aastal, Anna läks 1953. aastal poeg Alberti juurde Tallinna.
KARU (24,08 ha)
Talu päriseksostjaks oli JOOSEP KARU, kel naiseks MAILI. Neil olid poeg JUHAN ja tütar MARI. Juhan läks pärast Ilmasõda Venemaale Samaarasse. Uueks omanikuks tuli ALEKSEI LEMBER oma naise LEENAGA. Aleksei lasid sõja ajal sakslased maha, kuna ta oli toitnud Vene langevarjureid.
Viimati, enne polügooni loomist, elasid majas ANTON ALTSEPP (s. 1891) ja MARIE TEHVO (s. 1899). Tulid ära Aegviitu, kuhu ehitasid maja.
KIISA (LAANE; 27,35 ha)
Talu päriseksostja oli JAKOB FREIMANN, peremeheks aga alates 1895. aastast tema poeg HANS (1857-1945). Oma naise LEENAGA (1874-1947) oli neil tütar MARTA (1897-1971). Marta kosis JUHAN TELL (surnud 1944. aastal) ja nad kolisid Kuiele, peigmehe sünnikohta.
Kuigi talu anti rendile rätsepmeister TALBAKULE, elasid peremees ja perenaine ka seal edasi. Siis kui Talbakud olid 1930. aastal läinud ära aegviidu lähedale Kriki kohale, tuli noorpaar tagasi ja nad hakkasid talu pidama. Enda elatamiseks käidi suuremates taludes tööl. Martal ja Juhanil olid lapsed HARDA (1921-1998), VALDEKO (1923-1999) ja ELLEN (1927-1984). Harda lõpetas Tartu Riikliku ülikooli, Valdeko lõpetas Mäetehnikumi. Ema elas üksi kuni polügooni loomiseni, siis läks poja juurde Kiviõlisse.
INNU (HIIE; 30,52 ha)
Peremees ANTS ANIIS oli kõva tisler, tegi head tööd. Naine LIINEGA olid neil lapsed THEODOR ja LAINE. Theodor oli Saksa sõjaväes, kargas ära ja põgenes Soome kaudu Rootsi. Õppis laevamehaanikuks ja sõitis mitme laevaga paljudel meredel. Elab Rootsis. Laine aga sai õnnetult surma, kui ta enda poeg kogemata mänguhoos ematulistas. Innul sulaseks olnud OTTO jäi pärast peremehe surma Liinega elama. Kui viimane ära suri, jäi küla kellassepp üksi elama. Kuni talle seltsiliseks sokutati Narvast sõjapõgenikuna Leppsillale tulnud RAJA. Raja oli Otist 25 aastat noorem ja neil sündis veel kaks poega. Polügoonilt lahkuti Jäneda lähedale Kitsekülla. Raja läinud Venemaale tagasi.
ABRAMI (KÄNNULA)
Abrami oli esialgu Aru (Jüri) talu saunakoht. Talu nimi tuli Abraminimelisest saunikust. Tema pojal GUSTAV KUKEBALIL (1869-1940)oli oma esimese naise LEENAGA tütar LIINE ja poeg, samuti nimega GUSTAV.
Poeg Gustav, kellel naiseks oli GEETE, mobiliseeriti Nõukogude sõjaväkke ja ta hukkus suurpõgenemisel Tallinnast 1941. aasta septembris.
Isa Gustav abiellus teist korda ja naise nimeks oli jällegi LEENA (1876-1965). Sellest abielust sündis 1912. aastal tütar ELFRIIDE . Viimane tuli Leppsillalt ära juba 1934. aastal Patikale Remmelga tallu. Ema Leena aga läks elama Pillapalusse. Kui vana Gustav 1940. aastal suri, jäi maja tühjaks. Sinna kolis Karusaarelt pärit Aleksander Prümmel oma perega. Uusmaasaajatena said nad aga pärast sõda koha Nahesaarele. Siis läks vana õlgkatusega maja Nahe koolile kütteks.
ARU (JÜRI; 26,55 ha)
Esimene teadaolev rentnik oli JÜRI. Sellest ka talu hüüdnimi.Jüri poeg GUSTAV VÖÖLMANN (eestistatult VAHTRA) oli peen ja nutikas mees. Kauples hobustega ja teenis hobuseid kasvatades ka lisa metsaveoga. Naine ANNAGA olid neil lapsed PAULINE (1900-1989) ja JOHANNES-ALBERT (1903-1960). Gustav ise suri Kõrves 1984. aastal, Anna läks 1953. aastal poeg Alberti juurde Tallinna.
KARU (24,08 ha)
Talu päriseksostjaks oli JOOSEP KARU, kel naiseks MAILI. Neil olid poeg JUHAN ja tütar MARI. Juhan läks pärast Ilmasõda Venemaale Samaarasse. Uueks omanikuks tuli ALEKSEI LEMBER oma naise LEENAGA. Aleksei lasid sõja ajal sakslased maha, kuna ta oli toitnud Vene langevarjureid.
Viimati, enne polügooni loomist, elasid majas ANTON ALTSEPP (s. 1891) ja MARIE TEHVO (s. 1899). Tulid ära Aegviitu, kuhu ehitasid maja.
Wednesday, January 14, 2009
VÕHMA SOOSAAR
Võhma soosaar asub Pruuna Taga-Kõrves, Soodla ja Valgejõe vahelisel alal. Sinna pääses üksnes mööda palk- või pakkteid. Juba iidsetel aegadel kasutati saart oma eraldatuse tõttu pelgupaigana. Seal asus kolm talu: Võhma, Suurekõrve ja Maasikmäe. Suurekõrvelt läks vanaaegna sõjasild Aukõrvele, mida veel tarvitasid sõjaväed 1918/19. aastal.
VÕHMA(77,21 ha)
Võhma talu esimeseks teadaolevaks rentnikuks ja päriseksostjaks oli FRIEDRICH BILS. Talu ostis ta Pruuna mõisalt koos jahipidamise õigusega. Tema pojal ALEKSANDRIL (1866-1936) oli oma naise, Rebaselt pärit LOVIISAGA (1869-1947) kaheksa last. Kõik käisid koolis Nahes ja sinna sai üksnes mööda palkteed, mis viis Võhma saarelt Härgemäe juurde. Seejuures võeti tihti väiksemad sülle, et nende jalad märjaks ei saaks.
Küllaldki suures talus, nn. kolmehobusekohas, peeti 10-15 lehma, kasvatati peekonsigu. Raha teeniti lisaks metsaveoga. Seitsmest üleskasvanud lapsest oli kahel kõrgem, viiel kesk- või põllumajanduslik haridus. Neist FRIEDRICH (s. 1895) oli auastmeltkapten, langes Eesti vabaduse eest Vabadussõjas 19. veebruaril 1919. aastal. Vabadussõja lahingud, muide, jõudsid ka nii kaugele soosaarele. Lahing toimus valgete ja punaste vahel. Viimased tahtsid siit otse Aegviidu poole minna, et seal soomusrongide tee läbi lõigata. Lahing löödi 1918. aasta lõpul otse Võhma talu õue peal. Oli surnuid ja haavatuid.
Kui teised lapsed olid juba kodunt välja lennanud, siis ema Loviise koos tütarde AGATE-REEDA (1902-1983) ja LEIDAGA (1910-1988) aeti oma kodunt välja. Nimelt jäid nad ette Vene sõjaväe polügoonile, mis sealkandis loodi juba 1946. aastal.
Võhma talu hoonetel oli kurb saatus. Kui 1941. aasta märtsis oli elumaja õnnetuse tõttu maha põlenud, siis sama aasta suvel SELMA (1906-1987) mehe August Põdra poolt ehitatud väike uus elumaja ja muud hooned leiti olevat sobivad pommitamise sihtmärkideks. Nii tehtigi ja ühe täpsema tabamuse tulemusena need süttisid.
Põlistalust oli jäänud ainult tuhk...
MAASIKMÄE (41,68 ha)
Eestiaegsed omanikud olid KARL ja JUULI LUUK. Neil olid lapsed ENDEL, FELIKS ja ELLEN. Endel lahkus kodunt varem, Lahinguväljale (Vikipalu). Feliks läks kuueteistkümneaastase poisikesena sõtta (Saksa lennuväe abiteenistusse) ja sinna ta jäigi. Isa suri 1945. aastal. 1946. aastal polügooni loomisel aeti ema Juuli koos Elleniga kodunt välja. Nad tulid Jäneda jaama lähedale Kalju kohale.
SUUREKÕRVE (62,57 ha)
Talu ostis 1888. aastal päriseks ALEKSANDER FALK, kes, olles teinudkaastööd eestikeelsetele lehtedele, oli 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste ajal mustas nimekirjas. Oma naise LIINAGA oli tal kolm poega ja tütar MEETA. Meeta oli ka lühikest aega ka Nahes asendus-käsitööõpetaja. Suri suhteliselt noorelt.
Poeg EDUARD lõpetas Liiguste ministeeriumikooli, kosis lähima naabri, Augjärve ääres asunud Aukõrve peretütre ELFRIIDE ja hakkas talu pidama. Sõja lõpul sattus perenaine konflikti metsavendadega, kes ta maha lasid. Siis läks Eduard Suurekõrvest ära, algul metsavahiks Sikale, siis kolis Tapale. Enne polügooni loomist jõudis ta Suurekõrve hooned lahti võtta ja ära vedada. Ehitas neist endale Tapale elamise. Majja jäi elama vend PAUL (sünd. 1904), kes oli kodunt lahkunud juba 1927. aastal. Ta rajas Rakveresse põllutööriistade rendiettevõtte. Oli tehnikabüroo omanik ja autokoolis õpetajaks. Liigse aktiivsuse eest küüditati Venemaale kaheksateistkümneks aastaks. Aga eestlane elab edasi!
KOONUKÕRVE (73,70 ha)
TAGAVÄLJA
Koonukõrve oli Pruuna mõisa Tõõrekõrve karjamõisa suur rendikoht, mis asus üle Soodla jõe, Jussi järvedest ainult paari kilomeetri kaugusel. Koha asutajaks ja rentnikuks olnud juba Põhjasõja ajast inimesed, kes siia olevat varjule põgenenud. Kauguse tõttu põhimõisast Põrikist ja hiljem Pruunast olevat nad ka teoorjusest vabastatud. Sellest tulnud ka nende perekonnanimi FREIMANN (vabamees). Vanim teadaolev, ka koostaja esivanem KOONUKÕRVE LAUR, oli sündinud 1791. ja surnud 1862. aastal. Järgmiseks kohapidajaks olid tema poeg JÜRI (u. 1815-1890) ja pojapoeg HANS 1876. aastani. Siis kolisid Freimannid Lepsillale.
Uueks Koonukõrve rentnikuks tuli aga JÜRI KUUSKMANN, kes ka koha 1883. aastal päriseks ostis. Tal oli oma naise LEENAGA kaks poega ja kuus tütart ja nende juures elas ka Jüri poolvend ALEKSANDER.
Koonukõrbe jäi aga elama tütar IDA, kellele tuli kosilaseks EDUARD SAMUEL. Viimane, elades venelaste tulekul metsavennana (ka Põlendsaares), haigestus ja suri Kõrves. Talu endises sauna kohas , kus olid ka eraldi hooned, elas teine tütar LIINE oma mehe, põhitalu peremehe Eduardi venna KARLAGA.
Ida, õde Liine ja Karla läksid polügooni eest Aegviidu lähedale Uuejärvele.
VAHTRIKU (23,15 ha)
Vahtriku oli iidne metsavahikoht. Siin oli 1887. aasta 13. märtsil metsavahi pojana sündinud elektrijaamade ja vee jõul töötavate elektrijaamade ehitaja, Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse teedemeister, hilisem maareformi läbiviija FERDINAND PETERSON (surnud 18. veebruaril 1979 Chapel Hillis USA-s). Pruuna-Tagakõrve ja ühtlasi Pruuna- Kõrveks oletava ala viimane talu asus Järva-Harju piiri lähedal Soodla jõe ääres.
Nii oli ka talu lisasissetulekuallikaks kala- ja vähipüük, eriti viimane. Püütud vähid viidi spetsiaalsete kastidega Aegviidu jaama, sealt edasi Tallinna turule.
Talu katastrijärgne omanik JOHANNES SEPP (1889-1934) oli selle saanud päranduseks oma isalt JUHAN SEPALT (1849-1922), kes oli sepp. Sellest ka elanike perekonnanimi. Naine LUISEGA (1899-1983)oli tal neli last: LINDA (1919-1993), ERICH (1921-1998), HEINEN (1922-1966) ja EDGAR (1929-1996). Kui Johannes suri, abiellus ema Luise samast külast Äplikusaarelt pärit RONALD KÄÄNIKUGA (1898-1975). Sellest abielust sündis 1936. aastal tütar ULVE.
Vahtriku lapsed käisid kooli Aegviitu, kuhu oli kuusteist kilomeetrit. Kui 1946. aastal sinna polügoon tehti, aeti Vahtriku elanikud minema.
VÕHMA(77,21 ha)
Võhma talu esimeseks teadaolevaks rentnikuks ja päriseksostjaks oli FRIEDRICH BILS. Talu ostis ta Pruuna mõisalt koos jahipidamise õigusega. Tema pojal ALEKSANDRIL (1866-1936) oli oma naise, Rebaselt pärit LOVIISAGA (1869-1947) kaheksa last. Kõik käisid koolis Nahes ja sinna sai üksnes mööda palkteed, mis viis Võhma saarelt Härgemäe juurde. Seejuures võeti tihti väiksemad sülle, et nende jalad märjaks ei saaks.
Küllaldki suures talus, nn. kolmehobusekohas, peeti 10-15 lehma, kasvatati peekonsigu. Raha teeniti lisaks metsaveoga. Seitsmest üleskasvanud lapsest oli kahel kõrgem, viiel kesk- või põllumajanduslik haridus. Neist FRIEDRICH (s. 1895) oli auastmeltkapten, langes Eesti vabaduse eest Vabadussõjas 19. veebruaril 1919. aastal. Vabadussõja lahingud, muide, jõudsid ka nii kaugele soosaarele. Lahing toimus valgete ja punaste vahel. Viimased tahtsid siit otse Aegviidu poole minna, et seal soomusrongide tee läbi lõigata. Lahing löödi 1918. aasta lõpul otse Võhma talu õue peal. Oli surnuid ja haavatuid.
Kui teised lapsed olid juba kodunt välja lennanud, siis ema Loviise koos tütarde AGATE-REEDA (1902-1983) ja LEIDAGA (1910-1988) aeti oma kodunt välja. Nimelt jäid nad ette Vene sõjaväe polügoonile, mis sealkandis loodi juba 1946. aastal.
Võhma talu hoonetel oli kurb saatus. Kui 1941. aasta märtsis oli elumaja õnnetuse tõttu maha põlenud, siis sama aasta suvel SELMA (1906-1987) mehe August Põdra poolt ehitatud väike uus elumaja ja muud hooned leiti olevat sobivad pommitamise sihtmärkideks. Nii tehtigi ja ühe täpsema tabamuse tulemusena need süttisid.
Põlistalust oli jäänud ainult tuhk...
MAASIKMÄE (41,68 ha)
Eestiaegsed omanikud olid KARL ja JUULI LUUK. Neil olid lapsed ENDEL, FELIKS ja ELLEN. Endel lahkus kodunt varem, Lahinguväljale (Vikipalu). Feliks läks kuueteistkümneaastase poisikesena sõtta (Saksa lennuväe abiteenistusse) ja sinna ta jäigi. Isa suri 1945. aastal. 1946. aastal polügooni loomisel aeti ema Juuli koos Elleniga kodunt välja. Nad tulid Jäneda jaama lähedale Kalju kohale.
SUUREKÕRVE (62,57 ha)
Talu ostis 1888. aastal päriseks ALEKSANDER FALK, kes, olles teinudkaastööd eestikeelsetele lehtedele, oli 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste ajal mustas nimekirjas. Oma naise LIINAGA oli tal kolm poega ja tütar MEETA. Meeta oli ka lühikest aega ka Nahes asendus-käsitööõpetaja. Suri suhteliselt noorelt.
Poeg EDUARD lõpetas Liiguste ministeeriumikooli, kosis lähima naabri, Augjärve ääres asunud Aukõrve peretütre ELFRIIDE ja hakkas talu pidama. Sõja lõpul sattus perenaine konflikti metsavendadega, kes ta maha lasid. Siis läks Eduard Suurekõrvest ära, algul metsavahiks Sikale, siis kolis Tapale. Enne polügooni loomist jõudis ta Suurekõrve hooned lahti võtta ja ära vedada. Ehitas neist endale Tapale elamise. Majja jäi elama vend PAUL (sünd. 1904), kes oli kodunt lahkunud juba 1927. aastal. Ta rajas Rakveresse põllutööriistade rendiettevõtte. Oli tehnikabüroo omanik ja autokoolis õpetajaks. Liigse aktiivsuse eest küüditati Venemaale kaheksateistkümneks aastaks. Aga eestlane elab edasi!
KOONUKÕRVE (73,70 ha)
TAGAVÄLJA
Koonukõrve oli Pruuna mõisa Tõõrekõrve karjamõisa suur rendikoht, mis asus üle Soodla jõe, Jussi järvedest ainult paari kilomeetri kaugusel. Koha asutajaks ja rentnikuks olnud juba Põhjasõja ajast inimesed, kes siia olevat varjule põgenenud. Kauguse tõttu põhimõisast Põrikist ja hiljem Pruunast olevat nad ka teoorjusest vabastatud. Sellest tulnud ka nende perekonnanimi FREIMANN (vabamees). Vanim teadaolev, ka koostaja esivanem KOONUKÕRVE LAUR, oli sündinud 1791. ja surnud 1862. aastal. Järgmiseks kohapidajaks olid tema poeg JÜRI (u. 1815-1890) ja pojapoeg HANS 1876. aastani. Siis kolisid Freimannid Lepsillale.
Uueks Koonukõrve rentnikuks tuli aga JÜRI KUUSKMANN, kes ka koha 1883. aastal päriseks ostis. Tal oli oma naise LEENAGA kaks poega ja kuus tütart ja nende juures elas ka Jüri poolvend ALEKSANDER.
Koonukõrbe jäi aga elama tütar IDA, kellele tuli kosilaseks EDUARD SAMUEL. Viimane, elades venelaste tulekul metsavennana (ka Põlendsaares), haigestus ja suri Kõrves. Talu endises sauna kohas , kus olid ka eraldi hooned, elas teine tütar LIINE oma mehe, põhitalu peremehe Eduardi venna KARLAGA.
Ida, õde Liine ja Karla läksid polügooni eest Aegviidu lähedale Uuejärvele.
VAHTRIKU (23,15 ha)
Vahtriku oli iidne metsavahikoht. Siin oli 1887. aasta 13. märtsil metsavahi pojana sündinud elektrijaamade ja vee jõul töötavate elektrijaamade ehitaja, Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse teedemeister, hilisem maareformi läbiviija FERDINAND PETERSON (surnud 18. veebruaril 1979 Chapel Hillis USA-s). Pruuna-Tagakõrve ja ühtlasi Pruuna- Kõrveks oletava ala viimane talu asus Järva-Harju piiri lähedal Soodla jõe ääres.
Nii oli ka talu lisasissetulekuallikaks kala- ja vähipüük, eriti viimane. Püütud vähid viidi spetsiaalsete kastidega Aegviidu jaama, sealt edasi Tallinna turule.
Talu katastrijärgne omanik JOHANNES SEPP (1889-1934) oli selle saanud päranduseks oma isalt JUHAN SEPALT (1849-1922), kes oli sepp. Sellest ka elanike perekonnanimi. Naine LUISEGA (1899-1983)oli tal neli last: LINDA (1919-1993), ERICH (1921-1998), HEINEN (1922-1966) ja EDGAR (1929-1996). Kui Johannes suri, abiellus ema Luise samast külast Äplikusaarelt pärit RONALD KÄÄNIKUGA (1898-1975). Sellest abielust sündis 1936. aastal tütar ULVE.
Vahtriku lapsed käisid kooli Aegviitu, kuhu oli kuusteist kilomeetrit. Kui 1946. aastal sinna polügoon tehti, aeti Vahtriku elanikud minema.
Kokkuvõte
Rännates läbi Eestimaa, kohtame kõikjal mahajäetud talusid, kokkulangeva katusega hooneid, lagunevaid mõisaid. Tekib küsimus, kas ka ilma polügoonita oleks meie küla välja surnud? Kuigi sõda võttis oma, nõukogude võim (kolhoosiaeg) ja suhteline kaugus välismaailmast peletasid noored minema, julgen arvata, et ei. Sest paljud sealsed talud olid korralikeuute hoonetega ja ka järeltulevat põlve oli (ikkagi) küllaga. Elu oleks kestnud Kõrves edasi!
Las teavad ka meie lapselapsed ja tulevased põlved, kus me pärit oleme, kuidas elati vanasti seal kaunis ja karmis Kõrve-nurgas.
Selle küla ajalugu on võetud raamatust "PRUUNA - KÕRVE ühe hävitatud küla lugu", koostanud: Jüri Freimann, Lehtse 1999.
Jüri Freimann on sündinud ja elanud viisteist aastat Kõrves, kuid mida ei ole enam.
Las teavad ka meie lapselapsed ja tulevased põlved, kus me pärit oleme, kuidas elati vanasti seal kaunis ja karmis Kõrve-nurgas.
Selle küla ajalugu on võetud raamatust "PRUUNA - KÕRVE ühe hävitatud küla lugu", koostanud: Jüri Freimann, Lehtse 1999.
Jüri Freimann on sündinud ja elanud viisteist aastat Kõrves, kuid mida ei ole enam.
Subscribe to:
Posts (Atom)